Planetary Funk

Fingalick @ TMW

Kuna see jutt enam Müürilehte ei mahtunud kahjuks, siis panen vähemalt siia.


TMW kontserdielamus: Fingalick

Hanna-Stella Haaristo

Kuna Krahlis läks reede õhtul varakult ikka korralikult kitsaks, sattusin ootamatult hoopis Kultuurikatla Stalker Festivali radadele ja tagant järele mõeldes oli see kõige õigem otsus, sellest sai minu seekordse TMW tipphetk. Ronisin esimese hooga kohe kolmanda korruse The Baltic Scene saali ja leidsin eest leedukad: Fingalick, Deep Shoq, 96world. Jah, nende nimed olid mulle siit-sealt ka varem tuttavad, aga kedagi oma silmaga muidugi kohanud polnud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma armusin. Ja mitte ainult üliandeka Fingalick’i bassistesse käikudesse, mesimagusasse häälde ja armsasse lavaolekusse, vaid ka sellesse, mida see muusika inimestega tegi. Aga kõigest siis järjekorras.

Fingalick on Leedu, või noh, võib julgelt ilmselt öelda, et kogu Baltikumi elektroonilise biidi- ja bassimuusikamaastiku tipptegija oma noorele eale vaatamata. Soojendanud näiteks selliseid tüüpe, nagu Machinedrum, Lone, OL, FS Green. Esinenud Outlook festivalil. Ma teadsin umbes, et tema muusika võiks mulle hästi istuda, aga ma ei olnud absoluutselt valmis selleks, mis tegelikult juhtuma hakkas. Kui sellise muusika maailmas kedagi algusest lõpuni austan, on see Machinedrum – ja siis tuleb lavale Fingalick ja korraldab oma murtud rütmide, kõhust õõnsaks võtvate sügavate bassikäikude ja kohatise reivi-vibe’ga sellise tantsupeo, mille headust ja kvaliteeti on võimalik võrrelda tõesti ainult vanameistri endaga.

Aga siis – minule täiesti ootamatult – hakkab ta samal ajal ka laulma. Laulab mahedalt, mesiselt, hingestatult, õrnalt. Machinedrum kohtub Justin Timberlake’iga. Ja taban end taas sellelt mõttelt, mida viimasel ajal üha sagedamini mõlgutan – need noored, 20ndate algusaastates poisid on üles kasvanud 90-ndate teise poole ja 00-ndate urban ja rnb-muusikaga, mitte selle klassikalise 80/90-ndate hip-hop’i või hausiteemaga, mille mõjutusi me rohkem harjunud oleme hetkemuusikas kuulma. Ja see kooslus on imeline. Ja need uued noored pole sellised kapuuts-peas ja käed-taskus peanõksutajad, vaid nad tantsivad. Tantsivad nii esinejad, DJ-d kui ka kuulajad saalis – lava ette oli kogunenud Fingalick’i fänne ja sõpru otse Leedust, kes oma energilise liikumisega kütsid üles ka muusikat „niisama kuulama tulnud“ kohalikud. Minul igatahes tekkis öö lõpuks selline tungiv tahtmine sõita kohe Vilniusesse ja kohapeal oma silmaga näha, kui hea bassimuusikaelu seal keemas on. Kes tuleb kaasa?

Planetary Funk

Shift Tides feat Vul Vulpes – This Moment

Vaevalt jõudsin ma TMW raames rõõmustada, kui väga head minu-maitse-bassi-muusikat teevad leedukad (vt Fingalick ja Deep Shoq) ja venelased (vt Raumskaya) ja kurvastada, miks Eestis ikka natuke auk on selle kohapeal (kuigi eile esimest korda kuuldud Jeffy Diamond oli üllatuslikult eriti tuus), kui Shift Tides avaldas selle kaua-kaua-kaua oodatud loo. Olen nüüd eriti õnnelik!