Kui sa arvad, et siin sellepärast on pidevalt vaikus, et mul pole absoluutselt aega uut muusikat avastada, siis osaliselt on sellel ka tõsi taga. Aga et oma hala natukenegi jagada, siis pean mainima, et ma kuulan ikka igas nädalas vähemalt 50-60 uut lugu läbi ja no lihtsalt ei ole mitte midagi head. Ma ei tea, mis toimub. Viimase ligi tunni jooksul olen u 40 blogiposti läbi kamminud ja see ülalolev Body Language oli ainus, mis vähegi nunnu tundus.
See pole küll enam üldse nii-uus-lugu, aga kuulasin just Earnest Endeavoursi poolt hiljuti välja antud kogumikku Our Nest Vol.1, millel kõik selle pere toredad liikmed esindatud ja pidin tõdema, et meie oma Kienra looming on ikka selle albumi kullatükk. (Lisaks mainiksin ka: The Insomniax – Daydreaming).
Lemonade, üks tore USA trio, on lõpuks teinud video oma hästi armsale loole Neptune, mis on nende kohe-kohe ilmuval albumil Diver, mille annab välja True Panther Sounds.
Kindness on inglane Adam Bainbridge, kellel äsja ilmus esimene album World, You Need A Change of Mind. Ega internetist väga palju infot tema kohta ei leia, aga ma olen niiväga hooked juba esimese looga, mida kuulsin:
Lõpuks ometi saab kuulda Sander Mölderi debüütalbumi materjali! Välja annab siis kodumaine Emerald City, kahjuks hetkel vaid digitaalselt, kuigi ma eeldan ikka vinüüli kaa. Kõikidele mu välismaa sõpradele: this guy was in the Red Bull Music Academy 2011!
Viimasel ajal üha enam üllatun, kui saan teada nende inimeste vanusenumbri, kes minu arvates head muusikat teevad. Võibolla olen siis ise hakanud van(em)aks jääma, aga Bondax on näiteks kaks Lancasteri kutti vanuses 17-18 – on see siis nüüd normaalne? Ilmselt on, sest helid kõlavad küpselt küll. Üllatav on mulle seegi, et seda-tüüpi-muusikas jätkuvalt midagi head on võimalik teha, kuigi jah, nüüd sildistatakse ju kõik post-post-post-everything nime alla.
Just Us:
You’re So:
Mul ei ole sõnu selle kohta. Kui see, et Shift Tides – palun tehke veel seda! Ja veel…
Mulle tundub, et see, kui tuled mingi bändi laivilt koju ja tahad esimese asjana nende albumi mängima panna, on hea märk. Samuti see, kui käid paadiesitlusel ja ostad sealtsamast selle albumi, missest, et oled enamikke lugusid mitu korda kuulnud ja võiksid vabalt netist need tirida. Vahest tundub ka see hea märk, kui kuuled lõpuks esimest korda bändi laivis ja pärast seda ikka veel arvad, et hea bänd on.
Nii juhtus mul täna Kosmofoniga ja mulle meeldib see väga.
Kuigi ma olen siin mõni aeg tagasi selle loo headusest juba kirjutanud, siis ei saa nüüd jagamata jätta ka vahepeal lisandunud nunnut videopilti. Ja vahepeal lisandunud teadmist, et Rasmus Lill on ikka geenius. Ja seda ka, et bändi on võimalik (esmakordselt Eestis?) näha Tallinn Music Week raames lausa kahel korral. Can’t wait!
Kui keegi nüüd oskaks meelde tuletada, kustkohast ma seda lugu varem teadsin, kuid esitajat mitte, oleks tore. Nüüd siis sain nime ka juurde sellele kõnnin-tänaval-ringi-totakas-naeratus-ees-päike-paistab loole. Piupiu.
Evy Jane. Lihtsalt gorgeous.
John Talabot on Barcelona kutt, kes osales ka viimasel RBMA-l ning on hiljuti välja andnud oma debüütalbumi ƒIN, mis minu arvates sobib ideaalselt mu plaadiriiulisse (Toro Y Moi ja El Guincho vahele näiteks). Esmalt võitis südame When The Past Was Present:
Ma ei teagi, mida nüüd arvata, aga see uue RNB laine on tänu Alby Daniels‘ile nüüd mind ka veidi nakatanud. No ja kui Black Acre annab välja tema This Dawn EP, siis ma võin ju seda haigust natukene põdeda kaa.
Kohe-kohe, täpselt minu sünnipäeval, ilmub Scuba uus album Personality LP (ikka Hotflush), mida juba täispikkuses ilusti kuulata saab. Kuna ma pole vahepeal tema tegemistega ennast kursis hoidnud, siis on minu jaoks albumil isegi paar meeldivat üllatust, kuigi 90ndate hausi ja džungli saundide juurde pöördumine oli muidugi ettearvatav.
Labyrinth Ear on duo Londonist ja rohkem ma ausalt öeldes ei teagi. Neil just ilmunud uus Apparitions EP, mille esimesele loole on tehtud see ilus video ka. Muusika lihtsalt unelemiseks-unistamiseks-tekiallvedelemiseks.
